In memoriam
Leedi
Konkurendi Lady In White sünd 12.03.2008 surn 16.01.2013.
Ka kennelköha võib tappa täiskasvanud koera.
Kõik algas pühapäeva õhtul kergest köhast, mis kõlas, nagu koeral oleks midagi kurku läinud ja ta hakkaks oksele. See on väga omane kennelköhale ja kuna enne ta oli seda korra eelmisel talvel põdenud, olin üsna kindel, millega tegu. Läksime esmaspäeval kodu lähedal asuvasse kliinikusse arsti juurde, kes kinnitas diagnoosi, kuulaskopse ja ütles, et kopsus on kerge krõbin ja kirjutas välja antibiootikumid. Selles kliinikus paraku röntgeniaparaati pole ja röntgen jäi tegemata. Olgu öeldud, et eelmisel aastal ravis Leedil sama diagnoosi sama kliiniku arst täpselt sama ravimiga ja ravi oli väga efektiivne ja koer paranes paari päevaga. Sel korral teisipäeval läks Leedil paremaks, köha jäi harvemaks. Paraku olin ma just sel õnnetul nädalal palju tööl ja Leedile oli kodus seltsiks 13. aastane tütar, kelle jätsin koolist koju, et ta saaks koera jälgida ja toetada teda haiguse ajal. Kolmapäeva õhtul kui töölt tulin, oli köha kadunud aga koer hingas kummaliselt, nagu hingeldades. Ööl vastu neljapäeva oli koer voodis, seisis püsti ja ei tahtnud lamada. Hommikul esimese asjana pöördusime kohe Loomade Kiirabisse, kus tal diagnoositi õhkrind. Õhkrind tekib tavaliselt torkehaava tõttu rindkeres, mille kaudu pääseb õhk kõhtu ja koer hakkab hingama kõhuga, mitte enam kopsudega. Mainin ära, et kuna sel perioodil olid väljas erakordselt külmad ilmad, käisime õues minimaalselt ja Leedi oli ka erakordselt rahulik loom, kes ei hoolinud müramisest ja mängimisest vaid armastas rohkem kaisus pikutada. Seega oli trauma absoluutselt välistatud.
Kliinikus selgus, et koeral oli kõht õhku nii täis, et selili täpsema röntgeni jaoks polnud teda võimalik pöörata, sest ta oleks kohe lämbunud. Arstide sõnul olid sellel hetkel tema kopsud väikese porgandi suurused, mis tähendab, et ta ei saanud peaaegu üldse hapnikku enam. Võimalused pääseda eluga olid sellegipoolest olemas aga garantiid ei julgetud anda. Arstid üritasid suure süstlaga läbi rinnakorvi õhku kõhust kätte saada, mis ühe kehapoolega õnnestuski. Teise kõhupoole juurde jõudes paraku väike ja vapper Leedi kogu protseduuri üle ei jõudnud elada ja suri vaid viie aastasena neljapäeva pärastlõunal. Arstid arvasid, et õhkrind tekkis kui ta köhides ahmis endale õhku sisse aga meie pähe ei mahu, kuidas saaks õhku ahmides õhk minna mitte kopsu, vaid kõhtu. Köha oli ka minimaalne, kuna läksime esimeste köhatuste peale arsti juurde, olles kindel, millega tegu. Kui Leedi suri, otsustasime, et lahkamisel pole mõtet, sõpra ju tagasi ei saa. Seega reedel sai ta maetud oma lapsepõlvekodu aeda. Praegu, kuu hiljem, mõtleme, et oleks ikkagi võinud lahkamise lasta teha, sest see teadmatus on raske taluda, et mis siis tegelikult juhtus? Kas keegi tegi midagi valesti? Loomulikult, ainus keda ma saan süüdistada, olen ma ise, et ei läinud kohe esmaspäeval kiirabisse ja et just sellel nädalal olin nii palju kodust ära, kuna asendasin puhkavat kolleegi. Võibolla oleks läinud kõik teisiti? Edaspidi tean, et kodukliinikus käime ainult vaktsineerimas ja kui koer tundub haige, lähme Loomade Kiirabisse, kus on olemas diagnoosimiseks vajalik tehnika ja kui loom on haige, jään alati ise koju teda jälgima. Kindlasti teen ka koerale kindlustuse – elu näitab, et võivad juhtuda kõige absurdsemad õnnetused. See lugu pole kirjutatud selleks, et külvata hirmu, vaid selleks, et ehk kellelgi on sellest abi. Kennelköha pidi eriti ohtralt Tallinnas vohama, vaktsiinid peavad olema alati korralikult tehtud ja ka siis tuleb sellesse haigusesse suhtuda väga tõsiselt.